Üks laps istub vanavanaema toas. Sammhaaval õpib ta tundma iseennast ja aega. Üks naine kõnnib oma teed. Ta otsib, kahtleb, tantsib.
Kust tuleb jõud, on see hinges või kehas? Kus on kodu, on see kohas või keeles või inimeses?
„Tantsi tolm põrandast“ on lugu vabadusest ja elujõust, selles põimuvad arstiteadus ja looduseusk, leinad ja tervenemised, piirilkõnd kahe maa ja keele vahel.
Kairi Look (snd 1983) on varem kirjutanud peamiselt lastele. „Tantsi tolm põrandast“ on tema esimene romaan täiskasvanutele.
Kairi Look on eesti kirjanik. Ta kirjutab lasteraamatuid ja proosat täiskasvanutele, novell "Relaps" on pälvinud Loomingu aastapreemia. Ta raamatuid on tõlgitud mh saksa, prantsuse, poola ja soome keelde. Ta on tõlkinud eesti keelde hollandi laste- ja noortekirjandust. Ta on ta Koolibri uue aabitsa autor.
Kairi Look is an Estonian writer. She writes children's books and prose, and translates fiction from Dutch to Estonian. Many of her kidsbooks have been translated and awarded. She has received the annual prize of the literary magazine Looming for the best novella.
Ma ju ootasin seda raamatut ja ma ka olin valmis, et siit juba lati alt läbi jooksmist ei tule, ent siiski... s e l l e k s ma valmis ei olnud. Mis tõestab veel kord, et hääl määrab põhilise. Jah, on lugu (mis on siin täielik maiuspala). Jah, loeb õige doseerimine (vähem on rohkem). Aga hääl, ka see peab olema õige valitud. Halloo, ma ütlesin "õige valitud", mitte uus leiutatud.
On Tüdruk ja on Vanaema, nende ühine väike maailm, mis tehakse teineteise abil suure(ma)ks. Vanaema kaudu tulevad lähemale olnud ajad, loodustarkus, pärimus, Tüdruku kaudu toast väljapoole jääv maailm. Edasi tuleb kool ja Vanaema surm, põnevalt lülitub loosse ka ühiskonnas toimuv, Eesti vabanemine, uued ajad. Aga Tüdruku, nüüd küll juba Neiu ja Noore Naise maailm, see aina kasvab ja laieneb, tuleb veel leina, tuleb armastus... ja palju küsimusi, küsimusi kodust ja keelest ja korduvusest ja... Siin on nii palju, millele mõelda ja mida üksiti lahti harutada. Näiteks tantsust ma ei jõudnudki ju rääkida. Sõnaga, rikas raamat.
Ma armastan seda raamatut. Punkt.
PS. Ma loodan, tõesti loodan, et see ilmub kord ka kõvakaanelise väljaandena, sest see praegune LR on mul käekotis juba õige pehmeks muutunud.
Milline lõõm ja lainetus tüüne pinna all! Sõnade, emotsioonide ja aistingute voogamine. Ja vanaemad, vanaemad on üle kõige ja kindel pind kõige all. Lihtsa lugeja kiidusõnad jäävad siin mannetuks. Loetagu!
Napis ja poeetilises keeles, ilmselt autobiograafilise taustaga. Teksti struktuur on lühilauseline, tihti väljajätteline ning suunab lugejat kaasa mõtlema. Eent nende nappide vahenditega pannakse sõnad imelise meisterlikkusega kandma tundeid, mõtteid, aistinguid. Autori detailitaju on tõepoolest imetlusväärne ning tulemuseks on tundlikkuse, tugevuse ja õrnuse kaunis ning keerukas lõim. (Aga ma olen üsna kindel, et peagi ilmub mõni arvustus, milles seda raamatut nimetatakse naiskirjanduseks.)
Ootamatult keeruline lugemine Look kirjutab nagu Tunne Ma loen seda nagu Tunnet ja see on kohati nii vänge, nagu killud, teravad killud, lõikuvad ihusse, täiesti õrna ja nõutusse beeži ihusse. Ja ta avastas, et armastus ongi see jõud Kas keegi on sind kunagi vaadanud pilgus kogu maailma soojus? Vaat, siis sa tead "Te andsite kõik, nüüd laske lahti. Ka see on julgus, on õrnus." "Vähemalt jääb sulle su tuum, kogub õrnust, hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab." "Julgus vabadust anda ja võtta" Mäss, uudishimu, hoog, pakatav jõud ja ikkagi kurbus See stiil ja Tunne, see on nii mäslev, igatsev, paneb armastama kõiki, kes ligi on ja samas on kogu see raamat üks tervendav? mäletsemine Mäletseda peab oskama, mina vist veel ei oska ja see paiskab mind kaotustesse Mis kõik võib juhtuda, kui "lastekirjanik" kirjutab Hea oli Tovet siin ja seal ära tunda, Tove mõjutusi on tunda küll - see Tunne, mis on tuttav, aga ei päästa sind kuidagi pidi Sinavorm, mis teeb kõik veel möödapääsmatumaks, veel tormisemaks Päev nagu elu Hetk nagu elu
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.
/.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.
"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju.
Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe.
Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.
Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.
Ühe jutiga ei läbi. Nõuab kohalolu. Autobiograafiline. Aeg-ajalt väga krüptiline. Ilus-valus. Detailne tajumine. Meisterlik. Hindab privaatsust. Hoiab distantsi. Tahab olla vaba. On habras, tugev, tundlik, iseseisev.
Uskumatu, kuidas mõne sõna sisse saab mahtuda kogu maailma armastus.
Eriti raamatu esimeses osas oli seda armastust nii palju, et mul võttis hinge kinni ja lasin kõigel paar päeva settida. Siis sain tagasi lugema tulla. Oleks tahtnud selle raamatu kohe ja täienisti sisse hingata, aga nii palju armastust, kui selles loos oli, ühe inimese sisse korraga ei mahu.
No ja vanaema on ikka parim asi, mida inimene (või tegelikult ikka loodus) välja mõelnud on. Minu vanaema oli samasugune ilmasammas, maailma kese, tarkuste edasiandja, soojuse looja. See on ikka tõeline õnn ja õnnetus korraga, et tundsin lugedes end nii palju ära. Egas midagi kui edasi, ikka edasi 🤍
See oli suurepärane lugemine, aga kõigi seniste loetud arvustuste põhjal ma ootasin... ma ei tea, mida. Midagi, mida enne pole üldse tehtud ega olemas olnud? Aga oli lihtsalt selline hea minimalistlik raamat, kus kõiki asju ei öelda välja ja kus see, kes on umbes samal ajal umbes samas maailmanurgas üles kasvanud, tunneb palju asju ära, magustoitudest lemmikraamatuteni. Kõik see algab Tove Janssoni "Suveraamatu" tsitaadiga ja läheb edasi samas toonis... no vähemalt niikaua, kuniks vanaema. Ja mulle "Suveraamat" väga meeldib (nagu ka muud viidatud teosed), aga lihtsalt... see ei olnud enneolematu elamus. Hea oli ikka. (Aga tantsimist ootasin - jälle senise retseptsiooni põhjal - nagu rohkemgi.)
Tantsi ... üle viie vikerkaare ... Kõrvenõgeste kirbe lõhn vooderdas leitsakut. Kui kosutav lugemine!
Keeleliselt väga nauditav; lugu, mis põimib endasse erinevaid tasandeid ja seeläbi rõõmustas meeli. Tähendusrikkust, mis köitis, oli palju.
Mida pikem on elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Iga hetk viib enesele lähemale. Sulle jääb su tuum, kogub õrnust,hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab. Homset ei ole, alati on täna. Kes elab võidule, kaotab, tähtsam on julgus vabadust anda ja võtta. Usalda rütmi.
Ma tahaks, nagu ikka, panna punkti kuhugi poole peale. 4,5 näiteks. Aga siis on küsimus, kuhu see siinses keskkonnas panna: kas 4 või 5. Alati keeruline valik.
See raamat koosneb kolmest osast, milles peategelast kutsutakse vastavalt "laps", "ta" ja "sa". Kuna tegu on autobiograafilise teosega sümboliseerib see siis tegelase lähedust autorile enesele. Samas ma pean ütlema, et puht eesti keele toimimisloogika kohaselt (vähemalt minu jaoks) sobib pidev sõna "laps" kordamine väga hästi, kuid "ta" ja eriti "sa" muutub kiirelt kriipivaks ja üleliigseks. Oleks ehk pidanud ära jätma.
Esimene osa raamatust on nagu Tove Janssoni "Suveraamat", mis on üks mu (viimase aja) lemmikuid. Tovele viidatakse tegelikult läbi terve romaani, kuid paralleel "Suveraamatuga" on ilmselge: mõlemas on laps ja on vanema, kes justkui elaksid kusagil enda pool mängulises, pool unenäolises, pool muinasjutulises maailmas. Lapspõlv ongi selline. Selles maailmas on ka ema ja isa ja hiljem väikene vend ja riik, mis vaikselt iseseisvaks saab. Vanaema on vana ja elutarkust täis. See raamat kõnetas mind väga ja ma julgeksin lausa väita, et veidi enamgi kui Tove oma. Kogu see rahvakultuurne ja looduslik taust on ju lähedasem.
Ja siis, kusagil raamatu poolepeal, sureb vanaema ära. Lubades mahajääjatele pilvepiiril kohta hoida. Paneb koti tooli peale. Milline mõte!!!
Teine ja kõige lühem "ta" osa kajastab peategelase koolipõlve ning "sa" osa ülikooliõpinguid ja iseseisvumist. Ma ei tea, võib-olla on asi minus. Mina ei ole tüdruk või noor naine. Ehk suudan ennast elutarga vanaema ja lapselapse suhtesse sisse lugeda, kuid nood järgnevad küsimused jäävadki kuidagi kaugeks. Kindlasti on mingi osa tolles kauguses ka sellel, kui keskseid rolle mängivad tantsimine ja meditsiiniõpingud, mis taaskord minusse ei puutu (lapsena mängime kõik suhteliselt samu mänge). Tänu sellele muutub teksti killustatud ja hakitud lühilauseline struktuur, mis lapsepõlve puhul sobis imeliselt, kuidagi... ehk isegi tüütuks kohati. Eriti kui laused pidevalt algavad sa ja sa.
Peategelase ema lahkumine ja sellele järgnev lein on väga vahedad, väga isiklikud. Kuna olen seda kogenud, siis oskan taaskord leida üles paralleelid ja kattuvused. Lühilaused: "Lombid on jääs. Kirik on sama." Vahedus ja vahetus.
Ja tegelikult meeldis mulle ka üksinda saarel veedetud lõpp kuigi läks kohati väga metafüüsiliseks. Kas "Suveraamatu" tüdrukul oleks täiskasvanuks saades olnud samasugune periood? Ühesõnaga, minu jaoks on siin kaks raamatut: vanaema osa ning too teine. Vanaema osa on üdini nauditav, teine jätab kohati ükskõikseks ja libiseb mööda. Ausalt öeldes oli mul vanaema osa lugedes pidevalt hirm, et see mingil hetkel juhtub. Peaksin selle eest nelja panema, sest pigem kisub minu jaoks 4,5 pealt alla. Aga vanaema eest panen siiski viie. Aitäh.
Ma isegi ei tea, kust alustada… Võtsin raamatu ilmselt kõrgete arvustuste ja kiituste tõttu. Ja ikkagi autori esimene raamat täiskasvanud lugejale. Ühesõnaga (või päris mitmega) ma süüdistasin ennast terve lugemise vältel küll sellega, et olen rumal, ei saa aru, ei tunne kunsti ka siis, kui see mu ette laiali on laotatud. Kõik teised kiidavad taevani ja sealt edasi - mis mul viga on, et ma seda ilu ei näe… Meeldetuletus endale - jäta pooleli, punnitada ei ole mõtet. Ei olnud minu teetass. Kohe üldse
Kuna kirjanik on mulle väga lähedane isik, siis on mul mõnevõrra raske seda raamatut objektiivselt hinnata aga ma püüan. Mida ma võin öelda, on see, et raamat kündis pikki loogelisi (või Lookilisi) ja sügavaid vagusid mu südamesse ja sealt on juba üht-teist tärkamas. Ka seda võin üsna objektiivselt nentida, et selle aastane lemmikraamat on mul selle teose näol suure tõenäosusega loetud, suur tänu muidugi teiste jaoks latti nii kõrgele tõstmast, onju. Ja seda, et mul on uus lemmikkirjanik.
Lugedes tundsin heinalõhna, jasmiinipuu õitsemist ja oma vanaema pehmet kätt... Tundsin tiirlemist, tantsimist, tuult juustes. Imeline lugemine. Viib nii sügavale enda sisse, sõna-sõna haaval tekitades tundeid... Ka kaks järjestikust sõna loob maailma ja olustiku.
Lapsepõlve kirjeldus oli täiuslik, che buono! Viimaseks kolmandikuks see sõnadepilv juba tüütas täiesti ära. Ma millegipärast ootasin hoopis rohkem vanaema tausta avamist aga saan aru kuhu looga taheti jõuda.
Aasta esimene Loomingu Raamatukogu teos, mida Varraku peatoimetaja Krista Kaer esimesel kirjandusõhtul vaimustusega kiitis ja soovitas. Meil kuulajatel läksid silmad automaatselt särama. Ilma igasugusegi naljata – õhtu lõpuks olid kõik Kairi Loogi uued raamatud Viru keskuse Rahva Raamatus otsas.
Raamat toob lugejateni loo täiskasvanuks saamisest: väikesest koos vanaemaga kasvavast plikatirtsust kasvab teismeline, siis neiu, siis naine. Teekond on ühtpidi ääretult pikk ja teistpidi liiga lühike. Inimesed tulevad ja lähevad, mõni jätab oma jälje, teine jääb pikemaks ajaks, mõni ununeb sootuks. Sünd ja surm, naer ja nutt, ootused, lootused ning pettumused – lugu on segu elust, valust ja kahe maa vahel lendlemisest. Teose alguses leiame vanaema ja lapselapse, kaks erineva generatsiooni esindajat, kes üheskoos teineteise najal maailma tundma õpivad. Üks tärkab, teine hääbub, tasakaal on saatuse tahtel paigas. Teine etapp jutustab enesekesksest sirgumisest, eneseotsingust ja -arengust. Lapsepõlve põhitaladelt ehitus ja kasv läbi noorsoo, esimese armastuse ja vabaduspiiride. Kolmandas etapis saab lapsepõlv läbi, algab vastutus, hirm, elu, valu. Kokkupuude surma, kaotuse ja usuga. Kordub esimene etapp, aga teises valguses ning uute osalistega.
Nii intiimne, nii toores, nii geniaalne. Autori esimene romaan täiskasvanutele võimaldab pilguheitmist minevikku. Stiililt on raamat omapäraselt lihtne, pakkudes lapseliku kergusega lihtlauseid. Lugedes jääbki mulje nagu jutustaks väike laps, nagu vaataksid läbi lapse silmade. Maailm on selgetes kontrastsetes toonides, hallid alad ja varjundid on tundmatu teema. Kasvades sõnavara rikastub, laused pikenevad ja muutuvad keerulisemaks. Peategelane saab vanemaks. Varasemalt lapsevaate mõistmatusse jäänud valukohad saavad sügavuse, tunded ja mõjuvõimu. Ridadevahelt lugemine on tungivalt soovituslik, muidu jääb pool lugu hoomamata.
“Tantsi tolm põrandast” on tõeline üllatuspärl, mis rabab nii vormilt kui sisult. Midagi täiesti teistsugust, midagi uut ja karastavalt ergutavat. On harv juhus, kui autori kirjastiil mind nii positiivselt üllatab. Kairi Look on võtnud lastele pakutava maagia ning vorminud selle pealtnäha täiskasvanutele eakohaseks – et nad ei kardaks raamatut kätte võtta. Tekst on lühemapoolne, sõnu on vähe, kuid sisu ja loo sõnum? Unustamatu.
Nagu ood emadele ja vanaemadele, ood kasvamisele ja naiseks saamisele. Kiiduväärne teos, soovitan tungivalt kõigile!
kuidagi väga ilus! Ja kurb ja liigutav ja südamlik. Tahaks kohe uuesti lugeda ja neid kõiki kujutluspilte ja sõnu endasse haarata.
Vanaema puudutav osa puges eriti südamesse ja samas oli selline vahva ja krutskeid täis. Saan täiesti aru, miks teda Tovega võrreldud on (tahaksingi kohe nüüd mõne Tove raamatu järele haarata). Täiskasvanuelu ja leina puudutav osa aga meenutas mulle Carolina Pihelgase hiljuti ilmunud "Lõikejoont".
See oli nagu üks pidev edasiliikumine. Katked ja lühikesed leheküljed ja meenutused olid nii tuttavad, aga samas natuke ridade vahel. Ma 80ndate lapsena nautisin seda väga. Natuke nagu isiklik, aga pigem igaühele omamoodi. Võtsin aega, et elada sisse sinna õhkkonda. Nii mõnusalt hästi seatud sõnad. Ja pealkirjale erilised plusspunktid.
Raamat, mille lugemiseks on vaja aega võtta. Lugeda paar lehekülge. Mõtiskleda. Lugeda midagi kellelegi ette. Arutleda. Leida seoseid. Vahepeal natuke nutta. Aga nii üdini helge alatooniga. Ja äge, kuidas kõik sai nii ilusti öeldud, otse ütlemata. Lugemiselamus.
Et Kairi Look on hea lastekirjanik, seda tean ma ammu ja teavad mu lapsed. Aga selline täiskasvanute-debüüt ... vau. Siin on kohe kõike, keelt, lugu, ajalugu, isiklikku, üldinimlikku, armastust ja leina, põlvkondi ja tulevikku. Samaaegselt nii küps ja nii värske. Nautimiseks.
Väga mõnus kulgemise raamat. Heas mõttes kulgemise - sõnade ja lausete küljes võib pikalt rippuda, ilma midagi ära kaotamata.
Minu jaoks oli raamatu esimene pool oluliselt tugevam kui teine. Olles enam-vähem samast põlvkonnast oli väga palju äratundmist. Teine pool jäi aga veidi kaugemaks.
Eks siin või põhjus olla selles, et lastena oleme me kõik sarnase(ma)d, aga (nooreks) naiseks kasvamise kogemus mul puudub, nii et mida vanemaks sai minategelane, seda vähem suutsin samastuda. Eks muidugi on ka universaalset, aga lihtsalt kontrast esimese ja teise poole vahel oli olemas ja tuntav.
kahtleval seisukohal, kas panna 4 v 5, sest mõtteid tekkis nii palju:
1) u esimene pool raamatust tundus kuidagi üksluine, natuke liiga rahulik ja ilus? teksti ja tegelaste vahelise dialoogi tõttu isegi kergelt pretentious? meenutas liigselt mingit lahjendatud versiooni “Suveraamatust”?
(mulle tunduks muidu nõme kahte erinevat teost niimoodi võrrelda, aga kuna autor on ka ise märkinud tsitaate ja vihjeid suveraamatule siis võrdlen neid rahus)
peamiselt häiris mind esimese osa puhul kuidas sarnasus suveraamatuga oli suur, aga samas olid tegelased palju tuimemad ja neutraalsemad, muutes kogu õhkkonna kuidagi võltsiks? suveraamatus olid nii vanaema kui lapselaps iseloomuga, omamoodi põikpäised ja kergelt jonnakad, kuid sellest hoolimata suutis vanaema oma rahulikkusega mingeid lapse teravaid nurki, segadust ja frustratsiooni, siledamaks ja pehmemaks lihvida. antud teoses puudus lapsel aga konflikt maailmaga, mis muutis kogu osa lihtsalt rahulikuks tikusmiseks, kus aega ajalt olid ilusad looduskirjeldused ja mõned lapselikult elulised küsimused.
2) edasi, kui sisu muutus süngemaks, läks palju ladusamalt sündmusi ja meeleolusi oli nii ilusti, samas hästi ja tabavalt kirjeldatud et halb hakkas ja mõnda lehte ei suutnud esimese korraga lõpuni lugeda
3) samas hiljem mõtiskledes sain aru, et suveraamatus polnud see laps ka põhjuseta selline segaduses ja sõjakas, vaid seal tuli lihtsalt see pidepunkti kaotamine varem, kuigi otse seda seal lugejale ju ei öeldud
kokkuvõttes väga ilusasti kirjutatud raamat, mõned kohad läksid väga korda ja torkasid, mõned, raamatu teises pooles üksikud, tundusid lihtsalt ilusate ja pigem tühjapoolsete kirjeldustena
võimalik, et esimene osa oleks sümpaatsem olnud kui oleksin seda rahulikult kodus omaette lugenud, mitte kalendris oleva augu ajal kuskil kohvikumüra sees
igaljuhul meeldivad raamatud, mis tekitavad selle kapiservalt sõrmega tolmu võtmise ja päikese käes lendlevate tolmukübemete vaatamise tunde
Ühe tüdruku naiseks kulgemine läbi teda mõjutavate sündmuste ja lähedaste inimeste. Raamatus on palju sümboleid, mis meenutavad midagi või kedagi (nt kastanimuna taskus meenutab armsat vanaema). Terve raamat on sisuliselt kirjeldus. Kirjeldatakse suures osas seda, kuidas mingi juhtum peategelast seesmiselt mõjutab (väga piltlikult, väga fantaasiarikkalt) ja vähem on seda kirjeldust, mis füüsilises maailmas toimub. Peategelane räägib endast kui "temast". See on esimesel 50 leheküljel huvitav ja teistmoodi, kuid 163 leheküljel on see väsitav. Kui ruumis on ka teine "tema", siis läheb pidevalt järg käest, kellest räägitakse.
See esimene osa hakkas niimoodi tiksuma, et ei saanudki magada. Nii vähe sõnu, nii staccato ning nii palju tundeid ja mälestusi tõusis pinnale. Vanaemad. Kastanimunad. Laukad ja uppumisängid. Seitse kitsetalle. Arstivisiidid mitmekesi. Lein. Ellujäämine. Surmahirmu testimine.
Paus on elus. Algus. Valgus. Ja siis viskab kõik korraga ennast puruks. Just siis, kui tekst hakkas nendes lühikestes lausetes voolama, pööras see end pahupidi, näitas säsi ja trotsi ja võitlust ja kannatust.Hästi raske oli hinnata - see puges nii ebamugavalt naha alla, aga lugemata ei jätaks mingil juhul.
Selline vihjete keeles raamat, kus teksti mõistmiseks tuleb ika pingutada. Ja kohati ilmselt ei saanudki aru, millist pilti autor lugejale sõnadega maalida püüab. Tundub, et autori enda elu loost. Esimene pool raamatust isegi meeldis. Need hetked, tajud, mälupildid lapsepõlvest ja vanavanaemast - usutavad ja suhteliselt arusaadavad. Aga raamatu teine pool läks minu jaoks ikka täiesti käest ära. Peaaegu üldse ei saanud aru mis toimub, kus toimub, miks just need episoodid elust mõistujutu kaudu väljendamist vajasid. Viimased peatükid said peaaegu vägisi ära loetud.